1. Ma kõnnin mööda tänavat.
Keset teed on sügav auk.
Ja sisse kukungi.
Ma olen eksinud …
Mul pole lootust.
See pole minu süü.
Et välja rabeleda siit, mul kulub igavik.
2. Ma kõnnin mööda tänavat.
Keset teed on sügav auk.
Teen näo, et ma ei näe.
Ja sisse kukun taas.
Uskumatu – jälle olen siin.
See minu süü ju pole.
Et välja rabeleda siit, taas kulub palju aega.
3. Ma kõnnin mööda tänavat.
Keset teed on sügav auk.
Ma näen ju küll,
Kuid ikka kukun sisse …
See on kui harjumus!
Mu silmad on nüüd lahti
ja tean, kus olen.
See on mu oma süü
ja kohe ronin välja.
4. Ma kõnnin mööda tänavat.
Keset teed on sügav auk.
Ma lähen sellest mööda.
5. Ma lähen teist teed …
Portia Nelson
“Autobiograafia viies peatükis“
Paljud, kes on seda luuletust lugenud, muigavad, sest nad tunnevad ära iseennast! Kõik kordub ja kogu elu kulgeb nagu ühe mustri järgi. Peas vasardavad küsimused: miks mina? Miks kõik kordus taas? Mida ma olen valesti teinud? Jäädakse analüüsima, miks juba minevikus toimunud asi juhtus. Aeg seisab ja arengut ei ole.
Me püüame alati muuta teisi inimesi, tegemata muutusi hoopiski iseendas – lastes vabaks oma piirangud ja põhimõtted, mis meile ei panusta.
Oma teraapiates aitan sul vabaneda mustritest, tõekspidamistest, põhimõtetest ja takistustest, mis ei kuulu sulle ja mis takistavad sinu loomulikku kulgemist. Lisaks aitan vabaneda kõigest liigsest, mis sind koormab ja painab.
Elu saadab su teele nii kaua ühe mustriga olukordi ja inimesi, kuni sul tekib tahe midagi iseendas muuta.
Regiina
